Mobiilirakendused personaalse õpikeskkonna osana

Tänases kontakttunnis toon ma 1:1 arvutikasutuse teema sissejuhatuse juures ühe praktilise näite sellest, millistel mobiilirakendustel võib põhineda personaalne õpikeskkond. Lisan siia postitusele skeemi mobiilirakendustest, mida ma oma igapäevatöös kasutan ning rakenduste lingid.

hans_mobile_ple

Teadusartiklite lugemine ja haldamine
Papers 3 (iOS, tasuta – töölauarakendus tasuline)

RSS lugeja
Feedly (iOS, Android, tasuta)

Märkmed
Evernote (iOS, Android, tasuta)

Pilveteenused
Dropbox (iOS, Android, tasuta)
CrashPlan (iOS, Android, tasuta – pilveteenus tasuline)

Paroolihaldus
1Password (iOS, Android, tasuta – töölauarakendus tasuline)

Mikroblogi
Twitter (iOS, Android, tasuta)

Järjehoidja
Pocket (iOS, Android, tasuta)

Esitlused
Keynote (iOS)

Ideekaardid
Mindmeister (iOS, Android, piiratud mahus tasuta)

Ajahaldus
Toggl (iOS, Android, tasuta)

Koosolekud
Doodle (iOS, Android, tasuta)

Reisimine
TripIt (iOS, Android, tasuta)
OffMaps 2 (iOS)

Advertisements

Grupitöö

Veel igaks juhuks meelde tuletuseks, et viimasel kontaktpäeval vaatame ka grupitööna tehtud videoid õpikeskkonna ja õpivõrgustike teemal ning analüüsime grupitöö protsessi. Seega jäädvustage kindlasti oma rühmatöö tegemise protsess ja selle organiseerimine (mõne grupiliikme ajaveebis näiteks):

• Mis vahendeid/teenuseid kasutate grupitöö tegemisel? Miks just neid?
• Kuidas toimub suhtlus? Näost-näkku kohtumised, tehnoloogia
vahendusel? Kui tihti?
• Kas ja kuidas toimub rollide jaotus?

Veel viitamisest

Viitamine on akadeemilises maailmas oluline aspekt, mida kindlasti peab järgima. Vaadates teie postitusi on selgunud, et eraldi koolitus/kursus on hädavajalik…

Nüüd aga üks enamlevinud eksimus:

Allikate, artiklite, linkide panemine postituse lõppu, aga tekstis pole ühtegi märget, kus neid allikaid on kasutatud. S.t. et tihtipeale on kopeeritud üks lõik ja pandud postitusse ilma viiteta. Reegel on aga see, et kui kuskilt on midagi kopeeritud kas siis sõna-sõnalt või vaid mõte, alati tuleb panna ka postitusse selle lõigu järele konkreetne viide. Näiteks:

Personaalsed õpikeskkonnad on muutumas väga populaarseks. “Personaalsed õpikeskkonnad on dünaamiliselt ja pidevalt muutuvad keskkonnad, kus ülesehitus ja vahendid sõltuvad kasutaja hetkevajadustest.” (Väljataga, Pata & Priidik, 2009, lk 23).

Selle näite puhul on võetud sõna-sõnalt lause Tiigrihüppe käsiraamatust ja see tähendab, et see lause tuleb panna jutumärkidesse ning lause järele, kust see lause on võetud (koos lehekülje numbriga, kui on olemas). Kui lause ei ole kopeeritud sõna-sõnalt, siis ei pea panema jutumärkidesse ja lause lõppu tuleb panna vaid viide (ilma lk numbrita). Postituse lõppu aga tuleb lisada korrektselt vormistatud allikas (kusjuures on olemas omad reeglid iga punkti, koma ja kursiivis esitatud pealkirjade kohta):

Kasutatud kirjandus

Väljataga, T., Pata, K. & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata & M. Laanpere (Toim.), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11-28). Tallinn: TLÜ Informaatika Instituut.

Loomulikult võib kasutada varianti, kus postituse lõppu pannakse näiteks midagi sellist, et mõtteid aitasid korrastada järgmised allikad ja siis näiteks artikli pealkiri, mis on juba lingina esitatud (nagu mõned teist kasutavad). Aga sellisel juhul ei tohi teie tekstist läbi kumada, et olete kasutanud antud allikaid väga otseselt.

Äärmisel juhul võib postitusse panna ka kopeeritud teksti järele veebilehe aadressi, kust antud mõte on võetud. See on vastuvõetav ajaveebides, kuid mitte magistritöös.

Mõned teist on nüüd maininud, et ehk on parem üldse mitte midagi veebist võtta nö kindluse mõttes. See variant ei ole ka vastuvõetav, sest tegelikult ikka ootame teilt oma mõtete kombineerimist erinevate allikatega.

Milleks see nii oluline on? Üks asi on kursuse arvestuse saamiseks kopeerimine, mis võib mõnel edukalt läbi minna, teine asi on, kui tegelik materjali omanik selle avastab ja kopeerijaga ühendust võtab…ajaveebid on meil ju avalikud. Lisaks ei saa kuidagi magistritööd kaitstud, kui ei ole korrektselt viidatud ja miks mitte selle praktikaga varakult algust teha.

Oleme nõus, et meil instituudis puudub hetkel korralik juhend eesti keeles koos näidetega. Püüame selle vea ruttu parandada ning pakkuda ka sellealast koolitust. Küll aga on hulgaliselt näiteid ja materjali inglise keeles (vt Hansu postitust kodutööde kvaliteedist).

Kui teil tekib kahtlusi, kuidas viiteid ja kasutatud allikaid korrektselt vormistada, siis võtke julgesti meiega ühendust. Siin on praegu koht end uuesti kurssi viia kopeerimise ja viitamise reeglitega.

Pinnale kerkinud mõtteid õpilepingutest…

Nagu meie praktika on juba näidanud, olid esimesed õpilepingute katsetused küllaltki üldisel tasemel ja üsna sarnased. Ja see on täiesti mõistetav teadmata täpselt, mis kursusel toimuma hakkab. Vaatamata sellele loob aga üldine leping aluse juba natuke detailsemale, mille pealt edasi liikuda.

Nagu Triinu juba oma ajaveebis mainis, on õpileping tegelikult omamoodi õpiprojekt. Kui me tavaliselt õpime mõnda õppeainet, siis üsna vähe pöörame ju tähelepanu sellele, et miks ja kuidas me seda teeme nö. mõtiskleme ja reflekteerime teemal, kuidas me oma teadmisi ja uusi oskusi omandame. See aga tähendab, et õpitegevuse objektiks ei ole ainult mõni konkreetne teema, vaid lisaks on objektiks ka oma enda õppimine. Seega on õpileping toetav vahend mõistmaks paralleelselt oma õpitegevust siin kursusel, mille fookuses on õppimine digitaalajastul. Teeb ju eriti huvitavaks selle just fakt, et paljud meie tegevused toimuvad mitmete digitaalsete vahendite ja meedia vahendusel, mis loovad tegelikult võimalusi hoopis uuteks, teistmoodi tegevusteks ning muudavad õpitegevusi kvalitatiivselt. Ja seda mitte ainult selles mõttes, et väljaprinditud konspektide asemel paneme need pdf’na näiteks Moodle’sse vaid toimub ka õpiprotsessi kvalitatiivne muutumine läbi vahendite ja meedia rekonfigureerimise ning sisu pideva täiendamise/vahendmise.

Kuna me Hansuga oleme eelkõige teadurid, kelle ülesandeks on uurida ja mõista haridustehnoloogia valdkonnas toimuvat ning pakkuda välja uusi lahendusi ja innovaatilisi lähenemisi, siis üheks suunaks on mõista ja aru saada, kuidas täiskasvanud õppija oma õppeprotsessi mõistab ning vaadata, kas midagi õpitegevustes ka kvalitatiivselt muutub. Meie eesmärk on minna rohkem sügavuti ja uurida, kas lisaks samade tegevuste (nii õpetamise kui ka õppimise) toetamine tehnoloogiaga muutub ka nende tegevuste iseloom, lisandub mõni juurde jne.

Aga nüüd mõned mõtted koostatud õpilepingutest…

Väga hea meel on tõdeda, et paljud teist on mingi konkreetne vajadus seostada sellel kursusel õpitu oma igapäevatööga. Lisaks soovile mõista täiskasvanud õppijat tänapäeval on meil ka soov teada saada läbi õpilepingute, kas teil on mingi spetsiifiline aspekt antud teemast, mille vastu huvi tunnete (ja vastasel korral üritame seda arvesse võtta) või on tegemist rohkem üldisema lähenemisega.

Silma jäi, et õpilepingutes on strateegiad esitatud väga üldiselt. Üsna tihti tekkis küsimus, aga kuidas siis ikkagi… Siinkohal ootame järgmiselt lepingu versioonilt juba natuke täpsemat samm-sammult tegevusi. Lisaks pea kõikides õpilepingutes käis vahendina läbi internet s.t. et leida materjali interneti teel. Internet vahendina on väga lai mõiste ja selle mõiste alla võib panna meeletult palju spetsiifilisi vahendeid, millel on omad lubavused ja võimalused..mis ühes kontekstis sobivad ja toetavad tegevusi, aga teises kontekstis pigem piiravad. Minu jaoks on see üsna sarnane situatsioonile, kus mul on vaja jõuda punktist A punkti B täpsustamata, millist transpordivahendit kasutada…kas jalgratast või hoopis lennukit. Siinkohal olekski just huvitav teada, missuguste vahendite vahendusel näiteks info otsing toimub. Hea meel oli ka tõdeda, et üha rohkem on hakatud hindama kaasõppijat kui sama olulist kui mitte olulisemat tagasiside andjat ja toetajat. Meie eesmärk ongi ju pakkuda vaid raamistik ja tingimused, kus siis igaüks üritab oma nišši leida. Olin väga positiivselt üllatunud üksteise kommenteerimisest julgustaval, küsival, tunnustaval või mingi muul moel. On alust arvata, et see paneb baasi tugeva ja elujõulise võrgustiku tekkele.

Teiselt poolt jäi silma ka üsna traditsiooniline mõtteviis, kus kursusel osalemisel on tähtis ikkagi see vastavalt õppejõu seatud kriteeriumitele läbida s.t. et koduste tööde õigeaegne tegemine, aga tähelepanu pööramata esitatud kodutööde kvaliteedile.

Hindamiskriteeriumid olid  üsnagi udused ja väga selgelt pilti ei anna sellest, mis on see tõendusmaterjal, mis näitab, et eesmärgid on täidetud. Jäi silma, et tihtipeale on hindamiskriteeriumid ajas kaugele ulatuvad….näiteks rakendada omandatud teadmisi oma koolis, mis tõenäoliselt leiab rakendust alles järgmisel semestril. Seega antud aine arvestuse saamiseke peaks õpilepingu reflektsiooni tegema järgmise aasta kevadel, kui omandatud teadmisi on püütud praktikas rakendada :). Samas tullakse ju ülikooli õppima ikkagi sellepärast, et pärast praktikas oma teadmisi rakendada…

Aitäh panustamast!

Terje

Miks eelistada avatud õpikeskkondi?

Ma tahaksin eelmise nädala kokkuvõtele lisaks tuua välja mõned põhjused, miks ma eelistan oma kursuste läbiviimisel sotsiaalse meedia vahendeid. Kõik need põhjused võib kokku võtta ühe märksõna alla: avatus.

Tasuta teenustena pakutavad keskkonnad. Enda kursustel üritan ma õpikeskkonna üles seada selliselt, et kasutan ainult tasuta teenustena pakutavaid keskkondi. Minu kursused on enamasti suunatud õpetajatele ning sellega tahan ma näidata, et vähese vaevaga võiks igaüks oma õppeasutuse poolt pakutavatest vahenditest sõltumata samasuguse õpikeskkonna üles seada. Just sel põhjusel eelistan ma kursuste puhul oma serverile paigaldatud WordPressi asemel WordPress.com majutusteenust. Ainsaks suletud erandiks, mida me aeg-ajalt kasutame on FlashMeeting videokonverentsivahend.

Avatud õpikeskkond ja avatud õppematerjalid. Ma leian, et avalik õppetegevus ja õppematerjalid töötavad reklaamina. Sel juhul näevad tulevased võimalikud magistrandid ja täienduskoolitustel osalejad juba ette, mis neid ees ootab, ning see lihtsustab otsuse langetamist. Mõnel juhul muidugi võib selline avalikkus ka vastupidiselt toimida: kui peamiseks huviks on saada ligipääs täienduskoolituse materjalidele, siis avatud keskkonna puhul kaob ju vajadus koolitusele registreerida ja selle eest tasuda. Avalikud kursused on ka õppejõududele kasulikuks eeskujuks oma kursuse läbiviimisel ja ülesannete väljamõtlemisel. Hea on teiste kogemusest näha, mis toimib ja mis mitte.

Avatud osavõtuga kursused. Ma olen jälginud teistes maades läbi viidud suuri avatud kursusi, kuhu iga huviline võib osalejaks registreeruda, ning proovinud sama ka meil Vikiülikooli juures käivitada. Paraku pole see idee Eestis seni veel kuigi hästi käima läinud. Paaril kursusel on meil olnud mitteametlikke osalejaid, kes aktiivselt kõigis kursuse tegemistes osalenud ning aidanud ka teistele kursuslastele tagasisidet anda. Ma leian, et Eesti õpetajad võiksid avatud kursustega julgemalt katsetada. Meie oludes pole ohtu, et kursusele registreeruvad sajad huvilised ning nendega suhtlemine põhjustab suurt lisatööd.