Ongi kõik

Olen tänaseks päevaks jõudnud läbi vaadata kõik postitused ning mõttesähvatused. Pean ütlema, et selle aasta grupp on igati tegus ja nauditavalt sõnaosav. Nii mõnigi kord tuli naeratus näole või sundis tõsiselt aja maha võtma, et loetu üle ise mõtiskleda ning arutleda. Lihtsalt super!

Minu jaoks on kursus korda läinud, kui osalejate seas ei ole ühtegi neutraalse tagasisidega inimest st kas õpiti midagi positiivset või negatiivset. Kõige hullem on aga olukord, kui mitte miski ei suutnud tekitada ärritust või siis postiivset emotsiooni. Loodan, et siit kursuselt oli midagi kaasa võtta, mida ühel hetkel võib vaja minna või mis on mõjutanud teie mõtteid ja arusaamu.

Kellel personaalsete õpikeskkondade, enesejuhitava õppimise ning enesearendamise vastu digitaalses maailmas on suurem huvi, siis soovitan väga soojalt järgmisel semestril tulevat inglise keelset kursust KAV7100 “Developing personal learning environments for professional growth”, mida viivad läbi meie Haridustehnoloogia keskuse järeldoktorid Dr. Emanuele Bardone Itaaliast ja Dr. Sebastian H.D. Fiedler Saksamaalt. Tegemist on kahtlemata väga kogenud ja huvitavate inimestega ning miks mitte võtta see kursus ette kui väljakutse õppida inglise keeles ning välisõppejõududega. Eriti, kui paljud teist tunnistasid, et inglise keel vajaks harjutamist ning personaalne keskkond arendamist.

Suured tänud teile huvitava kursuse eest!

 

 

Advertisements

Tagasivaade õpivõrgustike teemale

Seekord alustaks Tuuli mõttega, et järjest olulisem on „keda sa tead“, mitte niivõrd see „mida sa tead“ ning see peab minu arust igati paika ka õpivõrgustike kontekstis.

Mida täpsemalt õpivõrgustikuks nimetada, sõltub suuresti vaatenurgast, kuid siinkohal tahan välja tuua Dairi värvika, metafoorile tugineva “definitsiooni”: Õpivõrgustik on tehnoloogiatega kokku seotud õppimised, mille abil saab saagiks püüda uusi teadmisi/tarkusi. Antud teema käsitluses oleks tehnoloogia nagu nöör, mille abil saab võrgustikke luua ning laiendada selle haardeulatust. Samuti vajaliku soovitud teadmise püüdmiseks peame kasutama õige suurusega silmust ning püügi taktikat. Väga tabavalt öeldud.

Ja metafoorid ning paralleelid teistest valdkondadest üleüldse aitavad tihtipeale pareminig aru saada erinevate mõistete ja nähtuste olemusest, olgu see siis meie kontekstis kalavõrk või Tšehhovi “Kirsiaed”.

Aivi arvates on õpivõrgustik see loomulik keskkond, kus õppimine saab kõige edukamalt toimuda ning olles justkui nii loomulik ja enesestmõistetav, siis mõned arvavad, et nad ei ole mingi võrgustiku osalejaks (Julia), kuid Julia arvates, kuulub mingisse võrgustikku iga inimene. Oma igapäeva tegevuste keskel me ei pruugigi teadlikult tähele panna. et tegelikult kuulume teatud võrgustikesse, kus võib-olla oleme vaid passiivsed osalejad, aga sellegipoolest osake võrgustikust, kes sealt midagi õpetlikku saab. Küll aga peaksime mõtlema, et kuidas me siis defineerime mõistet õpivõrgustik ja kuivõrd sellel ka analüütilist väärtust on…

Olen nõus Julia ja Peetriga, et õpivõrgustiku mõiste on tihedalt seotud praktikakogukondade mõistega. Kel praktikakogukondade ning võrgustike vastu suurem huvi, siis kindlasti tasub juba Julia ja Peetri poolt mainitud Lave ja Wenger’i töid uurida. Samuti võib õpivõrgustikke vaadelda personaalse õpikeskkonna pikendusena, mis “on saanud võimalikuks tänu tehnika arengule (Aivi).

Julia arvates on võrgustiku tekkimise tingimuseks piisav hulk inimesi, mistõttu arvestatavat informaatika õpetajate võrgustikku ei ole tekkinud. Samas toob Kärt välja mõtte, et õpivõrgustiku moodustamine algab väiksemast grupist, mis ajapikku kasvab. Milles täpsemalt informaatika õpetaja võrgustiku elujõulisuse probleem seisneb, on muidugi raske kohe hinnata st kas on see tingitud sellest, et grupp informaatika õpetajaid ei ole oma olemuselt piisavalt mitmekesine, et alustada dialoogi või tõsine puudub motivatsioon või ei ole leitud ühist probleemide rägastikku, millele näiteks Erkki viitab: Minu arvates võib olla õpivõrgustik ka probleemipõhine, kus erinevad rühma liikmed lahendavad ügaüks oma pädevuse tasemel mõnd ühist probleemi. Kindlasti mängib siin rolli õige tehnoloogia valik, mis on sobiv antud võrgustiku tegemiste toetamiseks. Aga Erkki mainitud kogemused disainimaailmast on hea näide, et võrgustikul võib olla ka väga erinevaid rolle, st disainimaailmas on võrgustik kui sinu loovuse hindaja, kritiseerija ja tagasiside andja, mitte niivõrd ühise, väga teadliku ning üheselt mõistetava eesmärgi poole pürgimine.

Küll aga on oluline, et kogemused peab avalikustama, muidu võrgustik ei toimi (Vaiko) ja siinkohal ei tähenda avalikustamine ilmtingimata avalikustamist kogu maailmale, vaid selle konkreetse võrgustiku sees. Tihtipeale on aga nii, et võrgustikul ei ole selgeid ning kindlaid piire, mistõttu nö laiem avalikustamine võib olla nii postiivse kui negatiivse varjundiga.

Kadi toob välja huvitava aspekti: Me võime rääkida õpivõrgustikest kui õppimise toest ning teiseks võrgustikest, mis õpivad. Olles samal ajal toeks õppijatele, on ka iga võrgustik arenev ning õppiv “organisatsioon”, sest tegelikult Eve arvates võibki õppimist vaadelda kui “võrgustiku punumise protsessi. Õppimise käigus loome me õpiruume, milles me saame läbi dialoogi teadmuse loomises vahetult osaleda.

Iga võrgustik “väsib” ühel hetkel ära ning Aivi meelest enamikul võrgustikel ongi olemas “parim enne” ehk eluea piir, mille põhjustavad teemade ammendumine, põlvkonnavahetus (käärid liikmete teadmiste ja huvide vahel) jms.

Eks me näe, kuivõrd elujõuliseks saab ja jääb selle kursuse raames loodud võrgustik…

Tänud huvitavate mõtete eest!