Õpikeskkonna otsinguil

Kõigepealt suured tänud esimeste mõtete eest, eriti neile, kes viitsid teemaga ka sügavuti minna ning lugeda juurde natuke kirjandust! Õpikeskkonna temaatika on tänapäeval igati põnev valdkond, eriti just selle füüsilise ja virtuaalse komponendi kombineerimisel. Teie postitused pakkusid kohati väga huvitavaid mõtteid ja küsimusi ning samas väga erinevaid lähenemisi erinevates kontekstides (algklassid, kutseõpe, kõrgharidus, töökohal õppimine). Osa neist võtame vaatluse alla kahe nädala pärast kontaktpäeval, kuid mõned mõtted toon allpool välja.

Nagu mõned teist erinevate keskkondade võrdlemisel avastasid, siis tegelikult ei ole olemas ideaalset (virtuaalset) keskkonda, mis sobib kõigile. Ikka tuleb leida see kõige õigem vastavalt sihtgrupile ja eesmärkidele ning tihtipeale peab see toimuma katse-eksituse meetodil. Ma olen täiesti nõus Peetriga, et: “Põhiline häda on selles, et keskkondi üritatakse täita võimalustega, “mida võiks vaja minna”. Kui kõik need võimalused üksteise otsa laduda, on tulemus kohmakas ja aeglane ning kindlasti mitte kasutajasõbralik. Kui mingi asi peab tegema kõike, siis ei sobi ta mitte millekski“. Pealegi on siiamaani üsna tihti virtuaalsete/veebipõhiste keskkondade arendamise aluseks võetud õpetaja vajadused, mitte õppija omad. Peeter jätkab, et “See, mida on õpetajal vaja, erineb kardinaalselt sellest, mida vajab õpilane. Seega võiks iga töö jaoks olla oma vahend, nii õpetajal kui õpilasel“. Kas pole nii?

Seetõttu on ka järjest enam hakatud rääkima näiteks Facebook’i võimalustest õpikeskkonnana. Arvamusi on mitmeid, mõne jaoks see töötab, mõne jaoks mitte, aga idee, et minna sinna keskkonda, kus õppijad juba ees, on iseenesest väärt kaalumist. Nii mõnigi arvas, et kuna tegemist ei ole ikkagi spetsiaalselt õppimiseks loodud keskkonnaga, siis Facebook ei sobi. Kuid kas iga vahend, keskkond, plugin peab ilmtingimata olema just õppe-eesmärkidel disainitud? Kuna Facebook on tunginud peaaegu iga inimese ellu, siis arvan, et kontaktpäeval räägime Facebook’i teemadel edasi.

Siinkohal meenub CoCreat projekti raames läbiviidud kursused, kus magistriõppe tudengid Norrast, Soomest ja Eestist pidid koostöös looma ühise raamatupeatüki. Kuna näost näkku kohtumisi ei olnud, toimus kogu suhtlus tehnoloogia vahendusel. Selgus, et Facebook oli asendamatuks keskkonnaks, kus reguleerida ja organiseerida Skype kohtumisi, jagada omavahel ülesandeid ning diskuteerida grupitööga seotud (peamiselt) organisatoorsetel teemadel. Tõsist Facebook’i kasutusmustrite analüüsi ei ole jõudnud veel teha, aga esmamulje on, et Facebook tõesti toetas eesmärkide saavutamist.

Tegelikult on kogu see valdkond nii kiiresti arenev, mistõttu ka vahendid ja keskkonnad on pidevas muutumises ning arenemises. Näiteks Erkki poolt mainitud IVA, mille arendamine lõpetati. Seda aga tehti just sellepärast, et IVA oli oma olemuselt ning funktsionaalsuste poolest lihtsalt ajast maha jäämas. Muidugi tuleb siinkohal tõdeda, et haridusvaldkond on väga aeglane kaasa minema uuendustega ning haridustehnoloogia valdkond liigub aga kiiresti edasi. Seega, selle aja peale, kui kasutajaskond kasvab ning osad kasutajad hakkavad mõistma selle väärtust, on valdkond juba nii palju edasi arenenud, et ei ole mõtet enam populariseerida “vanu asju”. Nende mõne aastaga on kohati tekkinud suur lõhe tegeliku olukorra vahel koolides ja ülikoolides ning teadusringkondades.

Sellegipoolest Dairi pakutud idee tundub olema üsnagi mõistlik hetkel: “Olen avastanud, et parima tulemuse saab siis kui need keskkonnad lõimida omavahel. Õpihaldussüsteem, kui õppematerjali ja informatsiooni jagamise kohana ning sotsiaalne meedia, kui informatsiooni töötlemise ja soovitud eesmärkide saavutamise abivahendina“. Ja siinkohal paneb näiteks Peetri tähelepanek tõsiselt mõtlema, et tegelikult “mitte keegi pole õpilasi õpetanud oma virtuaalset õpikeskkonda looma“…

Kui nüüd rääkida vaid vahenditest, siis Tuuli oma ajaveebis viitas huvitavatele materjalidele ning mulle jäi silma 100 vahendi nimekiri. Sealt võib nii mõnegi kasuliku teenuse/vahendi leida oma õpiprotsessi toetamiseks.

Lisaks toob Tuuli välja väga olulise momendi tänapäeva õppimises: “Personali arenduse valdkonna „uue ülesandena“ nähakse töötajate abistamist nende tööalaste praktikakogukondade ja võrgustike loomisel/leidmisel ning juhendamist, mis aitaks turvaliselt ja vastutustundlikult sotsiaalmeediat kasutada“. See on väga hea näide sellest, kuidas meie tööülesanded muutuvad tänu tehnoloogia arengule. Arenevat (digitaalset) tehnoloogiat ei saa vaadata kui vaid järjekordset vahendit, vaid see muudab ka kogu töö ja õppimise olemust ning loob uusi tegevusi, mistõttu peame kogu õppimise ja õpetamise uuesti üle vaatama. Ei ole ju mõtet dubleerida füüsilise klassiruumi tegevusi virtuaalsetes keskkondades, viia paberõpikud pdf’na tahvelarvutitesse jne. Kogu õppimise ja õpetamise olemus vajab korrastamist ning kohandamist.

Ning teine oluline mõte Tuulilt: “Samuti on muutumas personali arendusvaldkonna hindamismudelid: koolitustel osalemise tundide ja testide tulemuste loendamise asemel pööratakse enam tähelepanu õppija eesmärgipärase töösoorituse hindamisele ja osutatud teeninduskvaliteedile“. Olenemata õpikontekstist (põhikool, ülikool, töökohal õppimine jne) teadmiste kontroll peab samuti muutuma. Juba mitu aastat on räägitud portfoolio ja pädevuspõhisest hindamisest. Aga sellest juba lähemalt kursuse lõpu poole.

Lõpetuseks tahan välja tuua Tiina huvitava tähelepaneku: “Küsimise probleem on hariduse ajaloos üldse kummalise pöörde võtnud – õigupoolest peaks olema nii, et õpilased küsivad ja õpetaja vastab, ometi on juba sajandeid olukord koolis selline, et õpetaja küsib ja õpilased peavad oskama vastata“. Selline mõtteviis on jah meil enamusel sees (nii õppijatel kui õpetajatel) kui juba sügavale juurdnud nö õpimüüt (Harri-Augstein & Thomas, 1991; Fiedler & Väljataga, 2013), mida olen juba varem maininud. Väga palju on hakatud rääkima “ümberpööratud klassiruumist” (flipped classroom ingl. k.), kus õpilane kõigepealt üritab omandada materjali kodus ning tunnis on tal võimalus esitada küsimusi teema kohta, lahendada ülesandeid ning kinnistada omandatud teadmised.

Tänud veelkord inspireerivate mõtete eest ning aktiivsetele kommenteerijatele! Samas ärgem unustagem, et postitustes peaks kajastuma 6-7 tunni töö. Isegi, kui te otsustate mõnel nädalal rohkem aega veeta mõne uue vahendi proovimiseks ja testimiseks, pange oma kogemused ka ajaveebi kirja teistele lugemiseks.

Viidatud kirjandus:
Fiedler, S.H.D. & Väljataga, T. (2013). Challenging learning myths through intervention studies in formal higher education. In T. Ley, M. Ruohonen, M. Laanpere & A. Tatnall (Eds.), Open and Social Technologies for Networked Learning (pp. 141 – 146). Tallinn: Springer.

Harri-Augstein, E.S.& Thomas, L.F. (1991). Learning Conversations: the Self-organised Way to
Personal and Organisational Growth. London: Routledge.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s