Personaalsed õpikeskkonnad: tagasivaade

Kuna see on mulle südamelähedane teema, siis pakkus see nädal vähemalt mulle nii mõndagi huvipakkuvat, näiteks Veronika, Kaja, Triinu, Anneli, ja mõnede teiste postitused kui ka filosoofiline mõtisklus antud teemal Urmase poolt.

Nagu teie postitustest selgus, on üks võimalus vaadata personaalset õpikeskkonda kui tehniliste vahendite kogumikku. Samas toob see kaasa ka uue mõtlemise õppimises…personaalsus, kontroll ja vastutus oma õppimise eest, mis ju tegelikult võib toimuda ka ilma tehnilise abita. Personaalse õpikeskkonna mõiste olulisus on just esile kerkinud tänu sellele, et tehnoloogia areng on toonud vahendid, mida suudavad ja oskavad kontrollida ja hallata inimesed ise, ilma et peaks läbi kolmandate isikute suhtlema; oskavad luua võrgustikke, alustada diskussioone, luua koostöös materjale jne. Seega on meie keskkonnad pidevas muutumises vastavalt meie vajadustele. Siinkohal meenub ütlus filmist “The departed”: “I don’t want to be a product of my environment, but I want my environment to be a product of me“, mis väga hästi haakub personaalse õpikeskkonna mõistega…

Nii mõnestki postitusest jäi silma mõte, et tegelikult oma magsitriõpingute raames ei saa te päris ise oma keskkonda kujundada. Näitena võib tuua siin wordpressi kui peale surutud vahend sellel kursusel. Olen selle väitega täiesti nõus. Kuigi me siin justkui propageerime õppija initsiatiivi võtta kontroll ja vastutus oma õppimise ja keskkonna eest, aga samas nõuame ka teatud vahendite kasutamist. Ühelt poolt on see tingitud vajadusest näidata kätte algus (oleme ju kõik erineva kogemustee pagasiga) ning alternatiivseid võimalusi, mida tehnoloogia õppimise kontekstis pakub. Lihtsalt tundmatus kohas vette viskamine ei pruugi ka päris õige lahendus olla s.t. liikuda ühest äärmusest teise. Kõigepealt peaks tutvust tegema võimalike alternatiividega ning edaspidi neid oma äranägemise järgi oskuslikult ja eesmärgipäraselt kasutada. On ju eriti keeruline neil, kes tulevad taas õppima üle pika aja. Seetõttu ongi Urmase püstitatud küsimus õigustatud: “Personaalse õpikeskkonna loomisel tekib minul küsimus, kui palju mingeid vahendeid on üldse vaja, nii et nad ei muutuks asjaks iseeneses vaid aitaks õppimisele kaasa?” Ja vastust teab siin vaid iga õppija ise…

Teisest küljest formaalses hariduses ei saagi hetkel täiesti personaalse keskkonna lähenemise peale üle minna, sest tegelikult vaja sellisel juhul suuremaid ümberkorraldusi. Räägime me ju tegelikult siin uuest õppimise kultuurist…

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s