Sotsiaalne meedia õpikeskkonna osana: nädala kokkuvõte

Kõigepealt peab mainima, et selle nädala teema juures ei peetud vajalikuks kirjandust juurde lugeda. Tundub et, kes natukenegi on sotsiaalse meedia terminit kuulnud, oskab ka antud teemal kaasa rääkida ja teatud määral kommenteerida, kuid seda siiski suhteliselt pinnapealselt. Samas oleks ikkagi oodanud ka teemakohase kirjanduse läbitöötamist.

Teisest küljest peab tunnistama, et oli huvitav lugeda kommentaare ja tõstatatud probleeme. See on minu arust esiteks väga hea näide ühiste huvidega võrgustiku tekkest ning teiseks kujunev arusaam, et õpetaja/õppejõud ei ole see “kuldmunade tootja” vaid vaat et rohkemgi veel on õppida kaasõppijatelt. On ju kõik osalejad juba suure kogemuste pagasiga olenemata valdkonnast, seega üksteisele on pakkuda nii mõndagi. Tuleb vaid omaks võtta see lähenemine ja tahe oma teadmisi jagada ja diskussiooni alustada ning edasi kanda.

Lugedes selle nädala teemaga seotud mõtteid tekkis mul küsitavusi seoses terminite kasutamisega. Toob ju tehnoloogia areng kaasa ka mitmeid uusi sõnu, mida oleks vaja eesti keelde kohandada.

Osalejate ajaveebidest leidsin terminid nagu sotsiaalmeedia, sotsiaal meedia kui ka sotsiaalne meedia… Siinkohal meenub meie instituudi direktori ettepanek kasutada sotsiaaltarkvara ja tema argument oli näiteks selline: “ Minu arusaamist mööda tarkvara ise ei saa olla sotsiaalne, kuna mõistet “sotsiaalne” kasutatakse elusorganismide vahelise interaktsiooni kirjeldamisel. Kõnesolev tarkvara on aga vahendiks, mis seda interaktsiooni toetab. Seega oleks õigem kasutada terminit “sotsiaaltarkvara”. Analoogiliselt näiteks sellega, et meil on ‘Sotsiaalamet’, mitte ‘Sotsiaalne amet'”. Kas kasutada tarkvara või meedia, see on omaette küsimus, aga argument on minu arust küllaltki veenev, kuigi kasutame Hansuga ka ‘sotsiaalne meedia’ terminit. Õppimise kontekstis eelistan meediat tarkvarale, sest räägime oma tegevuste vahendamisest ja edastamisest. Teisalt rääkides meediast, siis vahet tuleb teha ka meediumil ja meedial. Kui inglise keeles on medium ainsuse vorm ja media mitmuses, siis kuidas oleks eesti keeles õige vastavaid termineid kasutada? Selle nädala postitustest leidsin ka näiteks termini “meediad”, mis tõenäoliselt viitas mitmuse vormile. Ma ise kaldun arvama, et meediumi ja meedia mõiste vahe on samasugune nagu inglise keeles s.t. ainsus ja mitmus.

Tihtipeale jäi mulje, et sotsiaalmeedia peamine eesmärk õppekontekstis on meelelahutus ja atraktiivsus. Me võtame sotsiaalmeedia kasutusele, sest me saame ja see teeb õppimise justkui huvitavaks, aga teisest küljest jääb väga tihti tähelepanuta kogu see tehnoloogia areng ja selle mõju haridusele ja õppimisele. Liina toob siinkohal väga hea näite “aga mis mõttes me siis loome erinevaid e-kursuseid ja võrgustikke, kui me hakkame neid rakendama nii, et klassis istuvad õpilased üksteise kõrval arvutite taga ja siis suheldakse läbi interneti üksteisega. See tundub ju olevat nonsens.” Just, milleks korrata vanu, olemasolevaid tegevusmustreid neid toetades uute tehnoloogiliste vahenditega?

Väga värvikalt kirjeldab antud situatsiooni Henry David Thoreau öeldud mõte 1854. aastal: we have improved means to unimproved ends, mis eesti keeles võiks kõlada umbes selliselt, et meil on küll paremad vahendid, aga endiste eesmärkide saavutamiseks. Tõenäoliselt on ikkagi üsna keeruline näha neid uusi lubavusi kui ka tegevuste kvalitatiivseid muutusi, mida tehnoloogia kaasa toob.

Veronika lisab oma postituses: “õppe kujundamisel ja õpikeskkonna valimisel on põhiküsimuseks õpieesmärgid ning sellest lähtuvalt meedia, läbi mille need eesmärgid saavutatakse. Lähtuvalt õpieesmärkidest on oluline määratleda ka sotsiaalne meedia”. Minu arust väga oluline ja samas üsna iseenesestmõistetav tähelepanek. Kõigepealt mõtleme, mida me tahame saavutada ja siis vaatame, millised on sobivad mediaatorid ja toetajad, mitte vastupidiselt.

Vaatamata eelnevale tõi nii mõnigi teist välja ka sotsiaalmeedia lisaväärtuse kui võimaluse mitmesuguste pädevuste arendamiseks, mis muutuvad aina olulisemaks tänapäeva ühiskonnas. Näiteks eneseväljendusoskus ja selle demonstreerimine avalikult. Mõnda postitust lugedes tekkis väike kahtlus, kas me isegi oskame end keeleliselt õigesti väljendada ja kasutada kirjavahemärke (ei viita siin eesti keelt emakeelena mitterääkivatele osalejatele).

Meeri tõi välja ka väga olulise aspekti, et sotsiaalmeedia kasutamine “võimaldab õppijal luua just enda tarbeks sobiva keskkonna, kasutades just neid vahendeid, mis toetavad tema õppimist”. On see ju hea näide iseseisvast mõtlemisest, kontrolli omamisest ja vastutuse võtmisest oma keskkonna üle ning oskus valida sobiv(ad) vahend(id).

Kui suurem osa teist tõi välja probleemi, et sotsiaalmeedia kasutamisega kaasnevad ka turvalisuse ja privaatsuse probleemid, siis Meeri mõte, kus ta ütleb “kasutades neid vahendeid saavad õpilased praktilist kogemust olla ennastjuhtiv õppija ning aimu ka ohtudest, näiteks privaatsus ja turvalisus” on väga asjakohane. Kasutades sotsiaalmeediat õpime ju ka sellega kaasnevaid probleeme ja väljakutseid. Olen siinkohal nõus Luisa mõttega “sotsiaalse meedia kasutamine on olnud õpilaste oma algatus”. Tahame seda õpetajatena või mitte, aga praktika näitab, et need protsessid toimivad suuresti alt-üles…

Aitäh huvitavate mõtete eest!

Advertisements

Kodutööde kvaliteedist

Ma olen väga rahul sellega, kuidas kursus alanud on ning millise pühendumusega suurem osa teist oma kodutöid teeb ning meie õpikogukonnas osaleb. Siiski tunnen ma, et arusaamatuste vältimiseks peame me üle seletama, millise kvaliteediga kodutöid me ootame.

Kursuseprogrammis on kirjas järgmine lõik:

Ajaveebiseminaride postitused loetakse arvestatuks, kui kursusel osaleja on julgenud postitada oma töö avalikku keskkonda tundmata piinlikkust ja häbi oma töö üle; tema postitused sisaldavad analüütilist ja reflekteerivat komponenti; on vastavuses antud nädala teemaga; vastab ülesandes esitatud küsimustele; sisaldab üliõpilase originaalseid ideid ning demonsteerib lugemismaterjalidest arusaamist. Postitustes sisalduvad viited teadusartiklitele peavad olema korrektselt vormistatud.

Esimesel kontaktpäeval näidatud esituses (vt slaid 7) tõime me välja soovitusliku töö mahu, mis iseseisva töö nädalatel on enamasti 5 tundi nädalas.

Lisaks sellele eeldame me, et üliõpilased on kursis akadeemiliste tavadega ning järgivad neid (vt Tallinna Ülikooli õppekorralduse eeskiri, ptk 4.3). Seal on kirjas:

Ebaväärikaks käitumiseks loetakse üleastumist akadeemilistest tavadest ja üldtunnustatud käitumisnormidest, sealhulgas:
– oma nime all kellegi teise või oma varasema kirjaliku töö või selle osade esitamine ilma nõuetekohase akadeemilise viitamiseta (plagiaat);

Õppekorralduseeskirjas ei ole kindlaks määratud, millises mahus teise autori töö esitamisest algab plagiaat. Sellel kursusel loeme me selleks piiriks ühe sõnasõnalt kopeeritud lause või lause, kuhu on kopeerimisel tehtud vaid minimaalsed muudatused (näiteks muudetud ära sidesõnad). Teiste autorite väited tuleb esitada tsitaadina (jutumärkides).

Viidete vormistamiseks on akadeemilises maailmas kasutusel terve rida erinevaid viitamissüsteeme ning me ei ole selle kursuse nõuetes määranud ühte kindalt viitamissüsteemi. TLÜ Informaatika instituudi magistritöö koostamise nõuetes (vt punkt 6) soovitatakse APA viitamissüsteemi:

Viitamine on kohustuslik igal pool, kus kasutatakse tsitaate või ideid olemasolevatest allikatest (kirjandus, veeb jne). Erandina võib otsesest viitamisest loobuda õppematerjali puhul kui selleks on sisuline põhjendus, kuid töö tekstiosas on viitamine alati kohustuslik. Eelistatud on vastavalt APA standardile (vt http://www.apastyle.org/ või ka http://www.cs.tlu.ee/instituut/nouded/bibliograafiliste_kirjete_koostamine.pdf) st nimi/aasta viitamine, kus tekstis tuuakse sulgudes autori(te) perenimi(ed), trükise ilmumisaasta ja leheküljenumber nt. (Murakas 2001, 45) ning viitekirjanduse nimekiri sorteeritakse autori perenime järgi ega kasutata seejuures nummerdamist. Kooskõlastatult juhendajaga võib kasutada ka Chicago viitamisstandardit (vt näiteks http://library.williams.edu/citing/styles/chicago1.php).

Meie instituudi kodulehel olev bibliograafiliste kirjete koostamise juhend on väga kokkuvõtlik. Keerulisemates olukordades tuleb abi otsida põhjalikumatest juhenditest (ma ise kasutan Curtini Ülikooli kodulehel olevat APA 6. versiooni juhendit) ning APA viitamissüsteemi käsiraamatust, mis on meil instituudis olemas. Terve APA viitamisstandard ei ole kahjuks avalikult tasuta veebis saadaval.

Haridustehnoloogia magistriõppes on autoriõiguste ja viitamise teema sees digitaalsete õppematerjalide koostamise kursusel, mis toimub järgmise aasta kevadel. Üks võimalik lahendus oleks teha juba sügisel infotund sel teemal. Kas te tunnete, et see on vajalik?

Esimene tagasivaade koostatud õpilepingutele

Nagu esimesel kontaktpäeval sai mainitud, on siin kursusel nö kaks paralleelset “tegevust”, mis jooksevad kogu kursuse vältel: üks suund on seotud kursuse teemadega ja teine individuaalse õpiprotsessi ja selle analüüsiga. Kuna oleme juba jõudnud viienda nädala tegevusteni s.t. üks kolmandik kursusest on kohe möödas, siis oleks paras hetk teha tagasivaade kursuse alguses koostatud õpilepingutele ning analüüsida mis, kuidas ja kui palju on juba saavutatud; mida ja miks tuleks õpilepingus muuta ning kirjeldada, kuidas siiani tehtu on saavutatud.

Ühesõnaga, lisaks viienda nädala sisulist osa puudutavale tegevusele, palume teil esiteks võtta ette oma õpileping, analüüsida ning võrrelda seda kirjapandu ja tegeliku olukorraga ning vajadusel õpilepingut täiendada/parandada. Siinkohal soovime, et alles jääb ka vana versioon õpilepingust ehk siis uus versioon õpilepingust võiks olla eraldi postitusena. Teiseks palume teil kirja panna, kuidas te oma eesmärke olete saavutanud (missuguseid strateegiaid rakendades, mis vahendeid ja ressursse kasutades). See oleks siis selline retrospektiivne kirjeldus, kuidas on teie õpiprotsess toimunud.

Töökat nädalat!

Viies nädal: e-portfooliod

Eelmise teema juures arutasime me, kuidas saab kasutada sotsiaalse meedia vahendeid õpikeskkonna loomiseks. Õppetööst hoopis enam kasutavad inimesed sotsiaalset meediat oma mõtete, teadmiste ja hobide jagamiseks. Mitmete loovate erialade puhul (disainerid, fotograafid, jne) panevad inimesed oma paremate tööde näidistest kokku portfoolio. Sama lähenemist võib oma oskuste ja teadmiste tõestamiseks kasutada ka paljudes muudes kontekstides. Sellist õppija poolt loodud kogumikku materjalidest, mis tõendavad õpitust arusaamist ja personaalset arengut nimetatakse e-portfoolioks.

e-Portfoolio mõistega täpsemalt tuttavaks saamiseks soovitame lugeda järgmiseid materjale:

Lihtsamat e-portfooliot on võimalik luua sotsiaalse meedia vahendite abil, kuid keerukamate portfooliote jaoks on loodud spetsiaalsed e-portfoolio keskkonnad. Üheks tuntumaks e-portfoolio tarkvaraks on Mahara, kus igaüks saab kasutajaks registreeruda ning oma e-portfoolio luua. Teiseks levinud e-portfoolio tarkvaraks on Elgg, mis on viimastel aastatel arenenud pigem kogukonnasaitide loomise vahendiks. Selle peale on loodud ka Koolielu portaal, mida meie nägemuses Eesti õpetajad võiksid e-portfoolio loomiseks kasutada.

Sel nädalal on teile kaks erinevat ülesannet. Osa teist juba omab e-portfooliot, sest see oli haridustehnoloogia magistriõppesse sisseastumisel vajalik. Teine osa veel ei oma e-portfooliot või pole seda teadlikult arendanud.

Neile, kes juba omavad e-portfooliot, on ülesanne järgmine: analüüsige oma e-portfooliot lähtudes nädala lugemismaterjalidest ja e-portfoolio keskkondade võimalustest. Mida annaks paremaks muuta? Kas teie portfoolios esitatu on seotud pädevusstandarditega?

Hetkel on Eestis erinevad haridustehnoloogilised pädevusstandardid üldhariduskoolide (Tiigrihüppe Sihtasutus) ning kõrg- ja kutsekoolide (EITSA) õpetajatele-õppejõududele. Hiljuti asutatud Eesti Haridustehnoloogide Liit on võtnud eesmärgiks tulla lähiajal välja ühtse õpetajate ja õppejõudude haridustehnoloogilise pädevusstandardiga.

Neile, kel veel oma e-portfoolio puudub on ülesandeks oma e-portfoolio kavandamine. Milliseid vahendeid kasutaksite e-portfoolio loomiseks? Milliseid materjale kavatsete esitada oma teadmiste ja oskuste tõendamiseks?

Jääme ootama teie postitusi 2. oktoobriks.

Õpihaldussüsteemide nädala kokkuvõte

Eelmisel nädalal oli teie esimeseks ülesandeks oli defineerida enda jaoks mõiste õpikeskkond. Enamik teist mõistis õpikeskkonda nii füüsilise kui ka virtuaalse keskkonnana, mis sisaldab õpetamisvahendeid, meetodeid kui ka inimresurssi. Meeri viitas oma postituses sellele, kuidas defineeritakse õpikeskkonda põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Anneli tõi välja, et minimaalselt sisaldab õpikeskkond õppijat ja õppimise kohta. Pikemalt selgitasid enda arusaamist õpikeskkonnast Veronika, Triinu ja Kersti. Osade jaoks teist seostus õpikeskkond pigem e-õppe ja virtuaalse keskkonnaga.

Teiseks ülesandeks oli analüüsida ühte õpihaldussüsteemi nii õppija kui ka õpetaja seisukohast. Kõige rohkem valiti analüüsiks Moodle ja IVA keskkonda. Moodle’it tutvustavatest postitustest tooksin ma esile Anneli ja Kaja postitused, kes kasutavad Moodle keskkonda asutusesiseseks koolituseks. IVA keskkonna analüüsidest tooksin ma välja õppejõu poole pealt Veronika ja Urmase ning õppija poole pealt Liina postituse. Blackboard (WebCT) õpihaldussüsteemi analüüsisid Stina, Diana ja Luisa. Meeri jagas teistega oma pikaajalist kogemust VIKO keskkonna kasutamisel.

Oma postitustes mainisite te ka eKooli ja Miksikest, kuid neid ei saa õpihaldussüsteemideks liigitada. eKooli näol on tegemist eelkõige õppeinfosüsteemiga ning Miksike ei sobi hästi ühegi levinud õpitarkvara tüübi alla.

Kui ma peaks ise hetkel õpihaldussüsteemi soovitama, siis kõrgkoolidele ja kutseõppeasutustele sobivaks oleks Moodle keskkond. IVA viimane versioon ilmus 2008. aastal ning seda sellisel kujul enam edasi ei arendata. On olemas veel terve rida vabavaralisi õpihaldussüsteeme, kuid Moodle’i eeliseks on olemasolev kasutajakogukond Eestis. Üldhariduskoolide puhul pole ma kindel, et täisfunktsionaalne õpihaldussüsteem (Moodle) on parim valik. Nagu näitab Meeri kogemus Tallinna Lilleküla Gümnaasiumis, on just lihtsama keskkonnaga (VIKO) võimalik suurem hulk õpetajaid kasutama saada.

Omaette küsimus on see, kas igas olukorras on õpihaldussüsteem üldse parimaks lahenduseks kursuseid toetava e-keskkonna üles seadmisel. Etlin toob oma postituses välja probleemid, mis tekkivad VIKO kasutamisel algklassides. Selles vanuses oleks vaja lihtsamaid ja atraktiivsemaid vahendeid, kui seda on õpihaldussüsteemid. Samuti on ka kõrghariduses hakatud õpihaldussüsteemidele alternatiive otsima, kuna nende põhiideed pärinevad 10…15 aasta tagant ega arvesta tänapäeva veebi võimalustega.

Mul on hea meel, et kursus on hästi käima läinud ning osa teist on ka aktiivselt kursusekaaslaste postitusi kommenteerinud. Natuke rohkem oleks ehk oodanud märke sellest, et te olete ka meie poolt viidatud teadusartiklitega tutvunud. Paari postituse juures tekkis kahjuks tunne, et need on ilma lugemismaterjalidega tutvumata ning analüüsi süvenemata kiirustades ära tehtud. Loodan, et see on kursuse alguse probleem, mis peagi üle läheb.

4. nädal: sotsiaalse meedia vahendid õpikeskkonna osana

Sellel nädalal arutleme, mis võimalusi pakuvad sotsiaalse meedia vahendid õpikeskkondade loomiseks.

1. Baseerudes oma eelmisel nädalal defineeritud õpikeskkonna definitsioonile mõtiskle sotsiaalse meedia vahendi(te) üle kui potentsiaalse õpikeskkonna võimalik(ud) koostisosa(d). Millised on sotsiaalse meedia eelised õpihaldussüsteemide ees ning millised on sinu arvates peamised probleemid nii õppija kui ka õpetaja/õppejõu vaatenurgast?

Juhul, kui sinu arusaam õpikeskkonnast on muutunud tänu eelmisel nädalal postitatud definitsioonidele ja arutelule, siis selle nädala ülesannete tegemisel võta aluseks oma uus arusaam õpikeskkonnast.

Postita oma mõtisklused isiklikku ajaveebi.

2. Vaata ringi kursusekaaslaste ajaveebides ning avalda oma arvamust antud teema kohta kommentaaridena.

Juhul, kui sul on mõni huvitav näide, kuidas sotsiaalse meedia vahendeid saaks kasutada õpikeskkonna loomisel ning sa arvad, et ka teised võiks sellest ideid saada, postita ka see oma isiklikku ajaveebi (ei ole kohustuslik).

Kirjandusest võib soovitada järgmist:

Kellel tõsisem huvi antud teema vastu, siis huvitavat lugemist leiab ka siit raamatust: Hatzipanagos, S. & Warburton, S. (2009). Handbook of research on social software and developing community ontologies. IGI Global, USA.

Postituste esitamise tähtaeg 25.09.2011

Pinnale kerkinud mõtteid õpilepingutest…

Nagu meie praktika on juba näidanud, olid esimesed õpilepingute katsetused küllaltki üldisel tasemel ja üsna sarnased. Ja see on täiesti mõistetav teadmata täpselt, mis kursusel toimuma hakkab. Vaatamata sellele loob aga üldine leping aluse juba natuke detailsemale, mille pealt edasi liikuda.

Nagu Triinu juba oma ajaveebis mainis, on õpileping tegelikult omamoodi õpiprojekt. Kui me tavaliselt õpime mõnda õppeainet, siis üsna vähe pöörame ju tähelepanu sellele, et miks ja kuidas me seda teeme nö. mõtiskleme ja reflekteerime teemal, kuidas me oma teadmisi ja uusi oskusi omandame. See aga tähendab, et õpitegevuse objektiks ei ole ainult mõni konkreetne teema, vaid lisaks on objektiks ka oma enda õppimine. Seega on õpileping toetav vahend mõistmaks paralleelselt oma õpitegevust siin kursusel, mille fookuses on õppimine digitaalajastul. Teeb ju eriti huvitavaks selle just fakt, et paljud meie tegevused toimuvad mitmete digitaalsete vahendite ja meedia vahendusel, mis loovad tegelikult võimalusi hoopis uuteks, teistmoodi tegevusteks ning muudavad õpitegevusi kvalitatiivselt. Ja seda mitte ainult selles mõttes, et väljaprinditud konspektide asemel paneme need pdf’na näiteks Moodle’sse vaid toimub ka õpiprotsessi kvalitatiivne muutumine läbi vahendite ja meedia rekonfigureerimise ning sisu pideva täiendamise/vahendmise.

Kuna me Hansuga oleme eelkõige teadurid, kelle ülesandeks on uurida ja mõista haridustehnoloogia valdkonnas toimuvat ning pakkuda välja uusi lahendusi ja innovaatilisi lähenemisi, siis üheks suunaks on mõista ja aru saada, kuidas täiskasvanud õppija oma õppeprotsessi mõistab ning vaadata, kas midagi õpitegevustes ka kvalitatiivselt muutub. Meie eesmärk on minna rohkem sügavuti ja uurida, kas lisaks samade tegevuste (nii õpetamise kui ka õppimise) toetamine tehnoloogiaga muutub ka nende tegevuste iseloom, lisandub mõni juurde jne.

Aga nüüd mõned mõtted koostatud õpilepingutest…

Väga hea meel on tõdeda, et paljud teist on mingi konkreetne vajadus seostada sellel kursusel õpitu oma igapäevatööga. Lisaks soovile mõista täiskasvanud õppijat tänapäeval on meil ka soov teada saada läbi õpilepingute, kas teil on mingi spetsiifiline aspekt antud teemast, mille vastu huvi tunnete (ja vastasel korral üritame seda arvesse võtta) või on tegemist rohkem üldisema lähenemisega.

Silma jäi, et õpilepingutes on strateegiad esitatud väga üldiselt. Üsna tihti tekkis küsimus, aga kuidas siis ikkagi… Siinkohal ootame järgmiselt lepingu versioonilt juba natuke täpsemat samm-sammult tegevusi. Lisaks pea kõikides õpilepingutes käis vahendina läbi internet s.t. et leida materjali interneti teel. Internet vahendina on väga lai mõiste ja selle mõiste alla võib panna meeletult palju spetsiifilisi vahendeid, millel on omad lubavused ja võimalused..mis ühes kontekstis sobivad ja toetavad tegevusi, aga teises kontekstis pigem piiravad. Minu jaoks on see üsna sarnane situatsioonile, kus mul on vaja jõuda punktist A punkti B täpsustamata, millist transpordivahendit kasutada…kas jalgratast või hoopis lennukit. Siinkohal olekski just huvitav teada, missuguste vahendite vahendusel näiteks info otsing toimub. Hea meel oli ka tõdeda, et üha rohkem on hakatud hindama kaasõppijat kui sama olulist kui mitte olulisemat tagasiside andjat ja toetajat. Meie eesmärk ongi ju pakkuda vaid raamistik ja tingimused, kus siis igaüks üritab oma nišši leida. Olin väga positiivselt üllatunud üksteise kommenteerimisest julgustaval, küsival, tunnustaval või mingi muul moel. On alust arvata, et see paneb baasi tugeva ja elujõulise võrgustiku tekkele.

Teiselt poolt jäi silma ka üsna traditsiooniline mõtteviis, kus kursusel osalemisel on tähtis ikkagi see vastavalt õppejõu seatud kriteeriumitele läbida s.t. et koduste tööde õigeaegne tegemine, aga tähelepanu pööramata esitatud kodutööde kvaliteedile.

Hindamiskriteeriumid olid  üsnagi udused ja väga selgelt pilti ei anna sellest, mis on see tõendusmaterjal, mis näitab, et eesmärgid on täidetud. Jäi silma, et tihtipeale on hindamiskriteeriumid ajas kaugele ulatuvad….näiteks rakendada omandatud teadmisi oma koolis, mis tõenäoliselt leiab rakendust alles järgmisel semestril. Seega antud aine arvestuse saamiseke peaks õpilepingu reflektsiooni tegema järgmise aasta kevadel, kui omandatud teadmisi on püütud praktikas rakendada :). Samas tullakse ju ülikooli õppima ikkagi sellepärast, et pärast praktikas oma teadmisi rakendada…

Aitäh panustamast!

Terje