Kontseptuaalse disaini esitlus

Advertisements

Õpikeskkondade kontseptuaalne disain

Kursuse viimasel kolmel nädalal tegeleme me rühmatöödega. Rühmatöö teemaks võib olla näiteks mingi uudse e-õppe vahendi kontseptuaalne disain. Rühmatöö tulemusi esitlete te viimasel kontaktpäeval (11.12). Sobivaks rühma suuruseks on 3 inimest, seega võiks teil kokku tulla 9 rühma (kahes rühmas on sel juhul 4 inimest). Mõned mõtted rühmatöö teemade kohta leiate 27.10 postitusest.

Üks piirang rühmatöö teemade kohta: rühmatöö teema peaks olema seotud õpikeskkondadega, mitte õppematerjalidega. Digitaalsete õppematerjalide kohta on haridustehnoloogia magistriõppes eraldi kursus.

Rühmatööde puhul pöörame me olulist tähelepanu protsessile. Me soovime, et te mõtleksite hoolikalt läbi järgmised küsimused:

  • Millist probleemi õpikeskkondade juures te lahendada soovite?
  • Kellele on teie lahendus suunatud (õpetaja, õpilased, haridustehnoloogid, …)?
  • Millised on teie loodava rakenduse kasutusstsenaariumid?
  • Millistest osadest teie loodav rakendus koosneb?

Seda osa rakenduste disainiprotsessis nimetatakse kontseptuaalseks disainiks. On välja kujunenud kindlad disainimeetodid, mida selles faasis kasutatakse. Siia hulka kuuluvad:

  • Personad
  • Stsenaariumid
  • Disainisessioonid
  • Kasutajalood
  • Prototüübid

Personad on tulevaste tüüpkasutajate kirjeldused. Enamasti ei ole need tehtud mitte ühe konkreetse inimese kohta, vaid on koostatud terve grupi sarnaste vajadustega kasutajate põhjal. Tüüpiline persona sisaldab väljamõeldud isiku nime ja pilti, tema lühikirjeldust ning eesmärke seoses rakendusega. Personadel on mitu liiki. Igal rakendusel on üks peamine persona, kellele lisanduvad täiendavad personad. Üks persona eriliik on negatiivne persona — inimene, kellele rakendus ei ole suunatud. Personadele saab tugineda kõigis aruteludes kogu arendusprotsessi vältel. On hea, kui kasutajad ja nende vajadused on kõigil rühma liikmetel kogu aeg silme ees. Põhjalikud personad oleme me koostanud ühes oma projektis, nendega saate tutvuda LeContract ajaveebis.

Teiseks kontseptuaalse disaini meetodiks on stsenaariumide-põhine disain. Stsenaariumid on lühikesed lood sellest, kuidas tüüpkasutajad rakendust oma igapäevatöös kasutavad. Me olen seda meetodit kasutanud mitmetes oma tarkvaraprojektides. Tüüpiliselt kirjutame me 4…6 stsenaariumit, millest esimene kirjeldab esmatutvust rakendusega ning ülejäänud keskenduvad rakenduse peamistel funktsionaalsustel. Iga stsenaariumi lõpus on küsimused stsenaariumi kohta. Sageli algab stsenaariumi kasutaja lühikirjeldusega. See on eriti oluline sel puhul, kui korralikke personasid tehtud ei ole. Kui korralikud personad on tehtud, siis on need samad personades kirjeldatud kasutajad ka stsenaariumides.

Mõned näidisstsenaariumid meie projektidest:

Kaks viimast projekti on paremad näited, siis meil oli juba rohkem kogemusi stsenaariumide koostamisel.

Stsenaariumid toimivad väga hea kommunikatsioonivahendina arendajate ja teiste osapoolte vahel. Meie olukorras on selleks teiseks osapooleks sageli õpetajad ja tellijate-rahastajate esindajad. Stsenaariumid on nende jaoks lihtsad inimkeelsed tekstid, millesse nad saavad vabalt muudatusi teha. Kui näidata neile UML diagramme või muid tehnilisemaid tarkvaramodelleerimisvahendeid, siis poleks võimalik saada nii sisukat tagasisidet. Samuti sobivad stsenaariumid ka paljude muude lahenduste kirjeldamiseks väljapool tarkvaramaailma.

Stsenaariumide põhjal viiakse läbi disainisessioonid tulevaste kasutajatega. Disainisessiooni üritakse kaasata personadele sarnanevaid kasutajaid. Meie disainisessioonides on enamasti olnud üks disainer ning 2…3 kasutajat. Disainisessiooni jaoks on välja trükitud stsenaariumid (igale kasutajale üks eksemplar, ilma küsimusteta) ning küsimused (disainerile). Kõigepealt loevad osalejad läbi esimese stsenaariumi ning seejärel toimub arutelu stsenaariumi põhjal. Kui osalejatel hakkab jutt jooksma, siis disainer enam väga täpselt küsimusi järgima ei pea. Oluline on see, et kõik saaks oma arvamuse välja öelda ning kõik küsimused saaks arutelus kaetud. 2-tunnise disainisessiooni käigus jõutakse niimoodi läbi arutada 3…4 stsenaariumit. Arutelu salvestatakse diktofoniga ning disainer teeb arutelu käigus märkmeid. Näitena võib vaadata disainisessiooni läbiviimise juhendit ning kokkuvõtet LeMill projektist.

Esimesed rühmatööga seotud ülesanded on järgmised:

  • Probleemi kirjeldus, mida te lahendada soovite (olge valmis seda kohe laupäeval kontakttunni alguses lühidalt tutvustama)
  • Tüüpkasutajate lühikirjeldused (need ei pea olema nii põhjalikud personad, nagu LeContract projekti puhul)
  • Stsenaariumid, mis kirjeldavad teie rakenduse kasutamist ning küsimused stsenaariumide kohta (sõltuvalt rakendusest tuleb ilmselt 3…5 stsenaariumit)

Tüüpkasutajate lühikirjelduste ja stsenaariumidega tegeleme laupäevases kontakttunnis. Tahaks pühendada seal võimalikult palju aega rühmatöödele.

Standardinädala kokkuvõte

Seekord tuleb nädala kokkuvõte paar päeva hiljem kui tavaliselt. Tegemist oli meie kursuse viimase individuaalse blogimisülesandega. See teema oli selle kursuse omadest kõige tehnilisem. Sellegipoolest on mul hea meel, et paljud mitmeid nendest tehnoloogiatest/standarditest juba kasutavad.

Mõned tähelepanekud:

  • Mulle jäi tunne, et mitmete jaoks jäi ebaselgeks standardi ja spetsifikatsiooni erinevus. Standardid on standardimisprotsessi lõpptulemuseks ning nende arendamise, haldamise ja levitamisega tegelevad standardiorganisatsioonid (näiteks ISO, IEEE). Standardi staatusele eelneb spetsifikatsiooni faas ning õpitehnoloogia alal on just enamik dokumente selles faasis. Kõige olulisemaks spetsifikatsioonide arendamisega tegelevaks organisatsiooniks on IMS Global Learning Consortium (ei ole olemas IMS standardit, on terve hulk IMS spetsifikatsioone).
  • Mikroformaadid olid enamiku jaoks uus teema. Soovitan idee paremaks mõistmiseks vaadata selgitavat videot. Õpikeskkonna puhul oleks kasulik näiteks selline mikroformaat, mis võimaldab importida ajaveebipõhise kursuse koduseid ülesandeid kalendrisse TODO listi.
  • Ikka ja jälle tekitab küsimusi vistutamise mõiste. Mulle see sõna meeldib, aga paistab, et esimesel korral paljud ei aima selle sõna tähendust. Paar kommentaari selle kohta on Maarja postituse all.

Teen laupäeval ka standardite teemast lühikese ülevaate. Haridustehnoloogia magistriõppes oleks teil kasulik teada, millist teemat mingi standard või spetsifikatsioon reguleerib. Nende täpsem sisu on mõeldud juba tarkvaraarendajatele.

Üks asi teeb mulle muret ka. Nimelt kui me peaks tänase seisuga arvestuse tegema, siis 11 inimest teie hulgast ei läbiks seda kursust :(

Postitan varsti ka juhised rühmatöödega alustamiseks ning selle laupäeva kohtumise kava. Nautige ilusat talveilma!

Üheksas nädal: tehnoloogiad ja standardid

Selle nädala teema on eelmistest mõnevõrra tehnilisem. Selle eesmärgiks on anda teile ülevaade olulisematest tehnoloogiatest ja spetsifikatsioonidest ning standarditest, mis on seotud õpikeskkondadega. Standardidokumendid on mõeldud eelkõige e-õppe vahendeid loovatele tarkvaraarendajatele, seetõttu proovisin teile lihtsamad lugemismaterjalid välja valida. Keerulisemad tehnilised osad võite lihtsalt vahele jätta.

Õpitehnoloogia standardiseerimise protsessi ja selle olulisuse mõistmiseks soovitan ma teil lugeda Erik Duvali artiklit “Learning Technology Standardization: Making Sense of it All“. Eesti keeles on õpitehnoloogia standardiseerimisest kirjutanud Mart Laanpere ja Kaido Kikkas artiklis “Õpitehnoloogia standarditest I. Õpihaldussüsteemide koostoimimise suunas“.

Suur osa õpitehnoloogia standardeid on seotud õppesisuga ning neid käsitleme me kevadel toimuvas digitaalsete õppematerjalide kursuses. Lisaks on mitmed arenemisfaasis spetsifikatsioonid, mis on pigem seotud õpidisainiga. Nende kohta leiate viited Martin Sillaotsa esitlusest “Õppedisaini standardid“.

Kõige olulisemaks õpikeskkondadega seotud standardiks on SCORM. Enamus suuremaid õpihaldussüsteeme võimaldab importida SCORM standardile vastavaid õppematerjalide sisupakette. SCORM võimaldab salvestada õpilaste õppematerjaliga seotud tegevusi (vaadatud materjalid, neile kulutatud aeg, vastused küsimustele jne). SCORM kohta ülevaate saamiseks soovitan ma esitlust “An introduction to SCORM 2004” ning eestikeelset lühiülevaadet LeMill keskkonnas.

E-portfoolio keskkondade omavahelist koostalitust reguleerib IMS ePortfolio Specification, mille kohta annavad lühikese ülevaate Scott Wilsoni kolm blogipostitust: 1. osa, 2. osa, 3. osa. Reaalses elus ei leidnud 2005. aastal avaldatud IMS ePortfolio spetsifikatsioon kuigi laia kasutust. Suurbritannias on õppija andmete kirjeldamiseks koostamisel The Leap2A specification for e-portfolio portability spetsifikatsioon.

E-õppe liikumisega õpihaldusüsteemidest Veeb 2.0 vahenditesse tõusevad kasutajate jaoks olulisele kohale hoopis spetsifikatsioonid ja tehnoloogiad, mis on õpitehnoloogia standarditest enamasti lihtsamad. Mõned olulisemad nendest on:

  • uudistevoo tehnoloogiad RSS ja Atom
  • folksonoomia, märksõnad ja märksõnapilved
  • vidinad ja vistutamine
  • mikroformaadid
  • ühekordne sisselogimine ja OpenID

RSS ja Atom on kaks suhteliselt sarnast tehnoloogiat, mida kasutatakse mingi veebilehe uuenduste edastamiseks. Tuntud ajaveebikeskkondadest kasutab Blogger vaikimisi Atom tehnoloogiat ning WordPress RSS tehnoloogiat.

Kasutajate poolt valitavad märksõnad on alternatiiviks põhjalikele metaandmete standarditele, mida näiteks õpiobjektide kirjeldamisel kasutatakse. Õpikeskkondade puhul on tüüpiline näide märksõnade kasutamisest kursuse märksõna, mida kasutatakse kursusega seotud materjalide kirjeldamiseks erinevates Veeb 2.0 keskkondades (Twitter, Delicious, Flickr, YouTube jne). Kõik need keskkonnad pakuvad ka märksõnapõhist RSS voogu. Sellist kasutajate poolt vabalt valitud märksõnade kasutamist nimetatakse folksonoomiaks. Folksonoomia puhul eristatakse kitsast ja laia folkosnoomiat. Sellest räägib Thomas Vander Wali blogipostitus “Explaining and Showing Broad and Narrow Folksonomies“.

Veeb 2.0 vahenditel põhinevates õpikeskkondades kasutatakse sageli vistutamist (ingl. k. embedding). See tähendab veebisaidi poolt pakutava interaktiivse komponendi kuvamist teise veebilehe sees (näiteks YouTube videod). Tehniliselt nimetatakse selliseid interaktiivseid komponente widgetiteks (eesti keeles oleme me neid vidinateks nimetanud). Lisaks widgeti mõistele on paralleelselt kasutusel hulk erinevaid mõisteid: portlet, gadget, badge, snippet, flake jne. Widgetite standardiseerimisega tegeleb W3C (Widget Packaging and Configuration). Õpitehnoloogia valdkonnas on üheks widgetite tehnoloogiaks Wookie. Selle abil on loodud näiteks widgetitel põhinev õpihaldussüsteem, nn. Moodle Wave (artikkel “Moodle Wave: Reinventing the VLE using Widget technologies“, pdf).

Neljandaks õpikeskkondade seisukohalt lootusrikkaks tehnoloogiaks on mikroformaadid. Nende abil on võimalik kirjeldada veebilehel erinevaid andmeid nagu kontaktandmed, sündmused, geograafilised koordinaadid jne. Mikroformaatide tuge pakub järjest enam veebilehekülgi, kuid nende kasutamiseks on vajalik oma brauserisse vastav plugin lisada. Firefox brauseri jaoks on terve rida erinevaid mikroformaatide pluginaid. Lihtsamaks näiteks mikroformaatide kohta on kontaktandmete kirjeldamiseks mõeldud hCard.

Viimase hajutatud õpikeskkondade seisukohalt olulise tehnoloogiana võib välja tuua ühekordse sisselogimise (SSO, single sign-on) rakendused. Selle näiteks on OpenID, Facebook Connect ja Windows Live ID. Ühekordse sisselogimise teenuse kasutamine võimaldab vähendada suure hulga erinevate kasutajakontode probleemi.

Teie ülesandeks on tutvuda siin postituses viidatud materjalidega ning teha selle põhjal lühike kokkuvõte. Millistest standarditest-spetsifikatsioonidest-tehnoloogiatest olite varem teadlik? Milliseid neist kasutanud olete? Millised tehnoloogiad ja standardid on seotud teie kavandatava rühmatöö teemaga? Suure tõenäosusega omate te juba mingis keskkonnas (näiteks Google või WordPress) OpenID tunnust. Proovige seda mõnes OpenID toega veeb 2.0 keskkonnas registreerumisel ja sisselogimisel kasutada.

Head uurimist ja katsetamist!

Kaheksas nädal (8.11-14.11): vahenädal

See nädal on nö vahenädal, mis on mõeldud neile, kel muu eluga on olnud väga kiire ning ei ole jõudnud õigeks ajaks oma koduseid töid esitada. Ja peame tunnistama, et osalejate “read” on aina hõredamaks muutunud. Kindlasti tasuks meeles pidada, et arvestuse saamiseks on vaja esitada kõik kodutööd hiljemalt viimaseks kontaktpäevaks (11.12).

Kuna sellel nädalal uusi ülesandeid ei tule, on aeg vaadata tagasi ja reflekteerida, mis on tehtud ja mis on tegemata. Ka seekord soovitame soojalt heita pilk oma õpilepingutele, võrrelda tegelikku olukorda ja kirjapandut ning vajadusel seda täiendada/muuta, Lisaks tuleb kindlasti kasuks ka võtta ette mõni inglise keelne artikkel eelmiste nädalate lisalugemiste alt.

Kokkuvõte kodutöödest: õpivõrgustikud

Suur aitäh neile, kes jõudsid õigeaegselt panustada selle nädala teemasse. Sarnaselt eelnevatele teemadele on ka õpivõrgustikud üsna laiahaardeline ja mitmeti mõistetav kontseptsioon. Seega, nii mõnedki postitused pakkusid huvitavaid mõtteid ja tõstatasid erinevaid küsimusi.

Valik mõtteid ja küsimusi, mis mul teie postitusi lugedes silma jäid või endal tekkisid:
– õpivõrgustiku ja sotsiaalse võrgustiku ühilduvus ja mitteühilduvus s.t. et kas iga sotsiaalne võrgustik on ka õpivõrgustik? Kas võrgustikel haridusmaastikul ja Facebookis kui sotsiaalse võrgustiku näide on erinevad tegevusreeglid?
Argo, Kersti, Urve ning mõned teised osalejad on toonud välja kriteeriumi, et inimesi seob võrgustikuks ühine eesmärk, mille nimel tegutsetakse. Kersti ja Elyna viitasid esimesel kontaktpäeval koostatud nö sotsiaalsele võrgustikule s.t. kes keda tundis/teadis sellel ajahetkel. Siinkohal oleks huvitav vaadelda, kuivõrd sellest on kasvanud õpivõrgustik s.t. et on lisandunud teine aspekt – eesmärgistatud õppimine.

– õpetaja roll õpivõrgustikes? kas efektiivse võrgustiku loomiseks ja püsimiseks on vaja õpetajat? Nii mõnigi teist väitis, et õpivõrgustiku tekkimine ja loomine sõltub paljuski õpetajast. Ingrid on isegi välja toonud võrdleva skeemi õppimisteooriatest ning konnektivismi rollist (antud teemasse süvenemine vajaks lausa eraldi nädalat), mida võib vaadelda kui võrgustiku metafoori ülekandumist õppimisteooriatesse. Siinkohal tahan siiski väita, et õpivõrgustikud võivad tekkida ka väga edukalt ilma igasuguse välise suunamiseta. Võtame näiteks sellise näite: 15 aastat tagasi kogunes teatud grupp üliõpilasi igal nädalal kolmapäeva õhtul ühiselamu kööki, et arutleda nädala jooksul kursustel käsitletud teemadel ning vormistada kodutöid. Ainsaks tehnoloogiliseks vahendiks vaid äärmisel juhul telefon. Kõigepealt tekib küsimus, kas me võime väita, et tegemist oli õpivõrgustikuga? Kui jah, kas selle tekkimise taga olid õppejõud või tudengite endi tahe?

Tänu tehnoloogia võimalustele saame oma erinevate tegevustega suunata õppijaid selles suunas, et nad moodustaksid nö õpivõrgustiku, seetõttu võime vaadelda õpetajat, kui algatajat, kes loob soodsad tingimused võrgustiku tekkeks. Kuid võrgustiku elujõulisus sõltub ikkagi osalejatest endist. Sellest tulenevalt tekivad järgmised küsimused nagu

– kas võrgustiku elushoidmist peab kunstlikult toetama ja nö sundima seda funktsioneerima? Siinkohal meenub Ilja ajaveebist inglise keelne mõte, et võrgustikud peaksid olema ise-organiseeruvad ja jätkusuutlikud ilma välise abita.

– kas õpivõrgustikke on võimalik nö disainida kellegi teise jaoks?

Nagu näha, on küsimusi tegelikult rohkem kui vastuseid.

Aga, kuidas siis ära tunda head õpivõrgustikku ning milliste näitajate alusel võrrelda. Tunnuseid ja näitajaid oli välja toodud väga mitmesuguseid ja ei saa väita, et mõned nendest on õiged ja teised valed. Vaatamata sellele, et välja pakuti väga erinevaid raamistikke, võib sellegipoolest välja tuua teatud korduvad elemendid. Loomulikult moodustavad iga võrgustiku eelkõige inimesed ning kas tegemist on reaalse või virtuaalse nähtusega. Viimasel juhul tuleb arvesse võtta ka erinevad tehnoloogilised vahendid, mis võrgustiku eksisteerimist toetavad. Väga olulist rolli mängib ka võrgustiku eesmärk.

Lisaks võiks võrgustikke võrrelda ka veel näiteks
– tegevuste (suhtlemine, sisu tootmine jne.)
– sidemete tugevuse
– kestvuse
– toimimise aja
– koostöö reeglite jne. alusel

Loomulikult sõltub näitajate valik ka võrdluse eesmärgist ja võrdluse all olevate nähtuste olemusest.

Seitsmes nädal: õpivõrgustikud

Seekord mõtiskleme teemal mis on võrgustik ning mis teeb ühest võrgustikust õpivõrgustiku…

Suhtevõrgustikest ja sotsiaalsetest võrgustikest on räägitud juba ammu, kuid õpivõrgustik on saanud populaarseks tänu veebi pidevale arengule ja sotsiaalse meedia levikule. Mitmed tehnoloogilised vahendid võimaldavad tänapäeval luua erinevaid võrgustikke inimestega, kes asuvad geograafiliselt üksteisest kaugel. Üks nendest on õpivõrgustik. Nii nagu personaalne õpikeskkond, nii võib öelda ka, et õpivõrgustik on eksisteerinud juba ammu, kuid ilma tehnoloogilise abita.

Seda nädalat võiks teemasse sissejuhatuseks alustada siit – lühiessee inimestevahelistest sidemetest võrgustikes. Peab tunnistama, et ülevaatlik materjal õpivõrgustike kohta eesti keeles puudub kahjuks.

Selle nädala tegevused oleme plaaninud järgmiselt:

  • Mõtiskle, mida tähendab sinu jaoks mõiste “õpivõrgustik” ning mis on need tunnused, mis on omased õpivõrgustikele.
  • Koosta enda jaoks raamistik, mille põhjal erinevaid õpivõrgustikke saaks võrrelda (s.t. näitajad, mille alusel kahte võrgustikku võrrelda)
  • Uuri natuke lähemalt seda “õpivõrgustikku”  ja võrdle seda meie kursusega kui ühte võimalikku õpivõrgustikku.

Juhul, kui inglise keele oskus saab takistuseks või pakutud avatud kursus tekitab segadust, võib valida ka mõne muu õpivõrgustiku võrdluseks.

Inglise keelset lisalugemist leiab nii kursuse Wikiülikooli lehelt kui ka kursuse ajaveebist lugemismaterjali lehelt.

Tegusat nädalat!