Neljas teema: personaalsed ja avatud õpikeskkonnad

Õpihaldussüsteemide teemas otsustasin ma teoreetilised lugemismaterjalid välja jätta ning ainult praktilisele osale keskenduda. Üks põhjus selleks oli see, et personaalsed õpikeskkonnad kujunesid välja just alternatiivi pakkumiseks suletud ja institutsioonikesksetele õpihaldussüsteemidele. Seetõttu võtavad selle korra lugemismaterjalid kokku kriitilise lähenemise õpihaldussüsteemide suhtes ning pakuvad omapoolse lahendusena välja personaalsed õpikeskkonnad.

Personaalsete ja avatud õpikeskkondade väljakujunemisele pani aluse Veeb 2.0 ning sotsiaaltarkvara esilekerkimine 2000-ndate keskel. Näiteks esimesed artiklid ajaveebide kasutamisest õppetöös pärinevad aastast 2003. Veeb 2.0 mõistest inspireerituna avaldas Stephen Downes 2005. aastal paljutsiteeritud artikli “E-learning 2.0”. Personaalsete õpikeskkondade mõiste tuli laiemalt kasutusele 2007 ning aastatel 2010–2014 toimus sellele teemale pühendatud The PLE Conference (neist viimane meie uurimisrühma poolt korraldatuna Tallinnas).

Viimastel aastatel on personaalsete õpikeskkondade mõiste pigem kasutuselt kõrvale jäänud, kuigi õppijakesksed lähenemised ning õppija poolt kontrollitavad sotsiaalmeedia vahenditel põhinevad avatud ja poolavatud õpikeskkonnad on endiselt kasutusel.

Valisin teile lugemiseks välja järgmised artiklid, millest palun teil omakorda valida ühe. Ülesande teoreetiliseks pooleks on tutvuda ühe valitud artikliga ning arutleda sel teemal oma blogipostituses.

Dalsgaard (2006) on kriitiline õpihaldussüsteemide suhtes ja pakub lahendusena välja sotsiaaltarkvara kasutamise õppimises. Wilson et al. (2007) jõuab personaalsete õpikeskkondadeni. Johnson ja Liber (2008) on üks tõsisemaid teoreetilisi artikleid personaalsete õpikeskkondade teemal, kuid teistega võrreldes keerulisem lugemine. Väljataga ja Laanpere (2010) keskenduvad pigem personaalsete õpikeskkondade pedagoogilisemale poolele ning Couros (2010) kirjeldab ühe kursuse disaini, mis põhines avatud õpikeskkonnal. Kolmas ja neljas on kättesaadavad TLÜ raamatukogu kaudu Taylor & Francis andmebaasist, ülejäänud on avalikud.

Dalsgaard, C. (2006). Social software: E-learning beyond learning management systems. European Journal of Open, Distance, and E-Learning, 9(2), 1–7. Loetud aadressil http://www.eurodl.org/materials/contrib/2006/Christian_Dalsgaard.pdf

Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. https://dx.doi.org/10.20368/1971-8829/247

Johnson, M., & Liber, O. (2008). The Personal Learning Environment and the human condition: from theory to teaching practice. Interactive Learning Environments, 16(1), 3–15. https://dx.doi.org/10.1080/10494820701772652

Väljataga, T., & Laanpere, M. (2010). Learner control and personal learning environment: a challenge for instructional design. Interactive Learning Environments, 18(3), 277–291. https://dx.doi.org/10.1080/10494820.2010.500546

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). Athabasca University Press. Loetud aadressil http://www.aupress.ca/books/120177/ebook/06_Veletsianos_2010-Emerging_Technologies_in_Distance_Education.pdf

Praktilise poolena palun teil mõelda oma personaalse õpikeskkonna peale ning proovida seda skeemina visualiseerida. Inspiratsiooniks võite vaadata Scott Leslie poolt kogutud personaalse õpikeskkonna diagramme (NB! see leht on ühtlasi näiteks, kuidas suletud veebilehti Wayback Machine abil arhiveeritakse). Nagu te neist näidetest näete, ei ole personaalse õpikeskkonna visualiseerimiseks mingeid kindlaid reegleid. Ma ise olen varasematel aastatel proovinud visualiseerida selle kursuse õpikeskkonda ning oma personaalse õpikeskkonna mobiilirakenduste osa:

Selle ülesande poole alamõte on lisaks personaalse õpikeskkonna kaardistamisele suunata teid katsetama, kuidas mingit teadmust visuaalselt esitada. Väga sageli on ka magistritöö struktuur ja olulisemad tulemused joonistena kokku võimalik võtta.

Veebipõhistest joonistusvahenditest on minu soovitus selliste skeemide joonistamiseks draw.io. Kommertstarkvarast on levinud lahendused selliste skeemide joonistamiseks Visio (Windows) ja OmniGraffle (Mac). Meie instituut on liitunud Microsoft Imagine tooteprogrammiga, mis võimaldab üliõpilastel saada muude rakenduste hulgas ka Visio tasuta kasutusõiguse.

Jään ootama teie mõtteid lugemistekstidest, kogemusi personaalsete õpikeskkondade ja Veeb 2.0 vahenditega ning personaalsete õpikeskkondade skeeme. Tehke oma postitus umbes nädala jooksul, siis jääb veel aega arutelude jaoks.

Advertisements

Kolmas teema: Õpihaldussüsteemid

Meie kursuse kolmandaks teemaks on õpihaldussüsteemid. Sel korral on ülesanne praktiline – palun teil katsetada ühe õpihaldussüsteemi või lihtsama virtuaalse õpikeskkonna võimalusi ning proovida seal luua uue kursuse struktuuri loomist (ajakava lehekülg, üleslaetud või lingitud materjal, ülesanded, arutelufoorumi teema jne). Soovi korral võite katsetuse teha mitmekesi koos nende kaasõppijatega, kes katsetamiseks sama õpikeskkonna valivad.

Õpikeskkondade soovitused on 21.10 kontakttunni esitluses. Loomulikult võite valida ka mõne muu õpikeskkonna, mida minu esitluses välja toodud pole.

Palun kirjutage oma katsetuste kohta kokkuvõtteks postitus enda ajaveebi. Mis teile katsetatud keskkonna juures meeldis? Mis oli ebamugav? Millised probleemid tekkisid? Kas kasutasite/kasutaksite seda keskkonda oma õpilastega? Jne. Palun lisage võimaluse korral ka link enda loodud kursuse katsetusele või paar ekraanipilti. Proovime postitused selle nädala lõpuks ära teha, siis jääb teine nädal kursusekaaslaste katsetustega tutvumiseks.

Teise kontakttunni kokkuvõte

Postitan siia väikese kokkuvõtte teisest kontakttunnist ning arutelu-teemad, mis käiku ei läinud.

Õpimärkide jagamiseks üritasime kasutada Mozilla Backpack keskkonda ning paroolide haldamiseks soovitasin 1Password või selle tasuta alternatiive (LastPass, KeePass).

Haridustehnoloogia ajaloo teemat kokku võttes näitasin seda visioonivideot aastast 1987:

Avatud hariduse teemal andsin ülevaate Open Education Policy Forum 2018 ettekannetest ja töötubadest:

Teine teema: õpikeskkonna ja võrgustiku roll õpiprotsessis

Kui esimene teema haridustehnoloogia ajaloost oli üldiseks sissejuhatuseks tervesse magistriõppesse, siis teise teemaga jõuame me selle kursuse peamise fookuse ehk õpikeskkondade juurde.

Haridusalaste mõistete sõnastik edglossary.org defineerib õpikeskkonna kui “mitmesugused füüsilised asukohad, kontekstid ja kultuurid, milles õpilased õpivad”. Eestis on õppekeskkonna mõiste defineeritud riiklikus õppekavas: “Õppekeskkonnana mõistetakse õpilasi ümbritseva vaimse, sotsiaalse ja füüsilise keskkonna kooslust, milles õpilased arenevad ja õpivad.” Ühe võimaliku joonise õpikeskkonna komponentidest pakub välja e-õppe valdkonna üks pikaajalisi eestvedajaid Tony Bates oma raamatus “Teaching in a Digital Age”.

Selle teema lugemismaterjalid keskenduvad kitsamalt virtuaalsetele õpikeskkondadele. Selle teema eesmärgiks on tutvuda õpikeskkonna mõistega ja võrgustiku rolliga õpiprotsessis. Valisin välja neli lugemismaterjali, millest teie omakorda peaksite valima ühe.

Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut. [PDF, 14,7 MB]

Väljataga, Pata ja Priidik (2009) raamatupeatükk on üks paremaid eestikeelseid kirjutisi õpikeskkonna mõistest. Võite siit vahele jätta konkreetseid tarkvararakendusi puudutavad osad (1.5, 1.10, 1.11), kuna rakendused on aastate jooksul palju muutunud.

Dillenbourg, P., Schneider, D., & Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments. A. Dimitracopoulou (toim), Proceedings of the 3rd Hellenic Conference on Information & Communication Technologies in Education (lk 3–18). Rhodes: Kastaniotis Editions. [PDF]

Dillenbourg, Schneider ja Paraskevi (2002) defineerivad oma artiklis seitsme tunnuse kaudu virtuaalse õpikeskkonna mõiste ning arutlevad, millised virtuaalsete õpikeskkondade erinevused võrreldes füüsiliste õpikeskkondadega võiksid õppimise efektiivsust positiivselt mõjutada.

Anderson, T. (2008). Towards a Theory of Online Learning. T. Anderson (toim), The Theory and Practice of Online Learning (lk 45–74). Edmonton: AU Press. [PDF]

Anderson (2008) üritab oma raamatupeatükiga pakkuda teoreetilise aluse e-õppele. Selle järgi on efektiivsel õppimisel neli tunnust: õppija-kesksus, teadmus-kesksus, hindamis-kesksus ja kogukonna-kesksus. Autor arutleb, kuidas veebi kasutamine õppetöös aitab neid nelja tunnust toetada ning mis liiki interaktsioonid toimuvad e-õppes. Artikli tulemusena pakub ta välja e-õppe teoreetilise mudeli esimese põlvkonna veebi ja Veeb 2.0 jaoks.

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

Neljandat valitud artiklit “katsetan” ma siin kursusel õppijatega esmakordselt. Kui Anderson (2008) kasutas oma artiklis läbivalt online learning mõistet, siis Goodyear (2005) kasutab harvem esinevat networked learning mõistet. Minu silmis annab just see mõiste hästi edasi seda, mida me digivahendite õppetöös kasutamisega saavutada tahame. Goodyear (2005) defineerib võrgustatud õpet, kui õpet, milles IKT’d kasutatakse ühenduste loomiseks õppija ja kaasõppijate, õppijate ja õpetajate ning õpikogukonna ja resursside vahel. Antud artikli puhul soovitan ma just eelkõige artikli esimest poolt (lk 82–92), mis annab väga hea kõrgema taseme ülevaate sellest, millega võrgustatud õppe lahenduste disainimisel arvestada tuleks. Artikli teises pooles tutvustab autor ühte konkreetset disainis kasutatavat meetodit – disainimustreid.

Teie ülesandeks on tutvuda lugemismaterjali(de)ga ning koostada selle põhjal ajaveebipostitus. Kuidas te mõistate õpikeskkonna mõistet? Mis mõtted teil tekkisid lugemismaterjalidega tutvumise järel? Millised on teie senised kokkupuuted e-õppe ja virtuaalsete õpikeskkondadega nii õpetaja kui õppijana?

Siin pakutud ingliskeelsed artiklid kuuluvad enamtsiteeritud allikate hulka selles teemas. Nagu te avaldamise aastatest näete, ei ole need kõige uuemad artiklid, kuid minu arvates sobivad need hästi sissejuhatuseks. Võite võtta neid minupoolse soovitusena, kuid samas võite otsida ka ise täiendavaid allikaid (otsingumootor Google Scholar, ligipääs artiklitele TLÜ Akadeemilise Raamatukogu poolt tellitud andmebaaside kaudu).

Palun tehke oma postitus umbes nädala jooksul, siis jääb järgmisel nädal aega kaasõppijate postitustega tutvumiseks ja kommentaariaruteludeks. Mina teen omalt poolt lähipäevil kokkuvõtte teie esimese teema postitustest.

Kokkuvõte õpilepingutest

Vaatasin läbi teie õpilepingud ning enamus teist oli esitanud põhjalikult läbimõeldud õpilepingu. Otsustasin heade näidetena tuua sel korral postitamise järjekorras esile Geithy, Marii, Ly, Riina ja Merlini õpilepingud. Teistest õpilepingutest natuke erinevana jäi mulle silma Jonase õpileping, mis ei keskendunud mitte niivõrd sellele kursusele kui kursusest saadud teadmiste rakendamisele konkreetse projekti juures oma koolis.

Tegin WordArt.com abil sõnapilve kujul kokkuvõtte eesmärkidest ja teemadest, mis ma teie õpilepingutest välja kirjutasin:

Püüan neid soove kursuse käigus silmas pidada. Osa nendest teemadest jääb küll pigem teiste kursuste katta, nagu IFI7207.DT Digitaalne õppevara.

Õpilepingute meetod kerkis esile eelmise sajandi lõpukümnenditel ning peamised viidatud raamatud õpilepingute kasutamisest on ka sellest perioodist (Anderson, Boud, & Sampson, 1996; Knowles, 1986). Üks enam viidatud teadusartikleid on Caffarella ja Caffarella (1986) poolt läbi viidud uurimus sellest, kas õpilepingute kasutamine kõrghariduses suurendab õppijate valmisolekut enesejuhitavaks õppimiseks ning parandab sellega seotud õpioskuseid. Seos õpilepingute kasutamise ja valmisoleku vahel enesejuhitavaks õppimiseks puudus, kuid õpilepingute kasutamine toetas kolme enesejuhitava õppimisega seotud õpioskust: (a) õppija vajaduste sõnastamine konkreetseteks õpieesmärkideks, (b) õpieesmärkide täitmiseks vajalike ressursside tuvastamine ning (c) efektiivsete strateegiate valik nende ressursside kasutamiseks. Ma loodan, et õpilepingute koostamine aitab teid ka nende õpioskuste juures. Nagu Kertu oma õpilepingus välja tõi, võiks strateegiaks olla “Õppida iseendale!”.

Õpilepingud on leidnud eelkõige kasutamist kõrghariduses ja täiskasvanud õppijatega, kuid on ka uurimusi õpilepingute kasutamisest koolis. Greenwood ja McCabe (2008) kirjeldavad õpilepingute kasutamist 7. klassi õpilastega ning toovad oma artiklis ka näiteid koolis kasutatud õpilepingu vormidest, mis olid meie õpilepingutega võrreldes kindlama struktuuriga ning seega lihtsamini koostatavad.

Kel õpilepingute vastu täpsem huvi, siis üks viidatud raamatutest on TLÜ raamatukogus olemas ning mõlemad viidatud artiklid on TLÜ akadeemilise raamatukogu kaudu elektrooniliselt kättesaadavad.

Viited:

Anderson, G., Boud, D., & Sampson, J. (1996). Learning Contracts: A Practical Guide. New York: Routledge. — vt ESTER

Caffarella, R. S., & Caffarella, E. P. (1986). Self-Directedness and Learning Contracts In Adult Education. Adult Education Quarterly, 36(4), 226–234. http://doi.org/10.1177/0001848186036004004

Greenwood, S. C., & McCabe, P. P. (2008). How Learning Contracts Motivate Students. Middle School Journal, 39(5), 13–22. http://doi.org/10.1080/00940771.2008.11461649

Knowles, M. S. (1986). ‪Using Learning Contracts: Practical Approaches to Individualizing and Structuring Learning‬. Jossey-Bass.